Traa, ma nii värisen siin, täpselt nii nagu suur kogus alks läheks üle, tean seda kogemust. Ag jah, tra, te ei usu, KEDA ma täna nägin. Ja see oli nagu elevant astudes sipelgale peale. See sipelgas olen mina:D
Nii päeva algus oli suht norm. Saime Annaga üle pika aja kokku ja ajasime juttu. Alguses olime tema juures, siis aga suure tammi alla ( jansu teab ) ;) tossama. No ja siis tuli Ansul Boosti isu, läksime siis jala mööda linna rottermanni. Kui jõudsime suht avaukse ette, keegi tüdruk hüüdis, et Kevin on siin. Ma olin nagu O.O wtfaaak?!?!?! No igatahes, ma vaatasin tülgastavalt nende poole, jube palju piffe ja vst mõned perverdid nagu kevingi. Tra, ma , mul ajataju kadus nagu linnuke lõunamaale. Ma sõna otseses mõttes jooksin sisse. Ma ei vaadanud tagasi, olin tuim, nagu alati, kui talle mõtlen. Ta pole isegi seda väärt, aga ma ei saa teda peast välja. Noja siis Anna üritas seal teemat kuidagi arendada, aga ma ikka keskendusin sellele reaalsusele, et Kevin oli seal, ta nägi mind; ja mina ei teadnud mida teha, kas hakkata teda süüdistama, sõimama, tra lööma, v jooksen minema. No ja Anna sai siis selle oma Boosti kätte ja ma siis ikka hüsteeriliselt küsisin endalt v ma ei tea kellelt, kas seal on ka teine väljapääs, aga Anna suutis ikka mind ümber mõtlema, et läheme sealt samast uksest, kust tulime. Ma ikka hoidsin varju ja lootsin, et nad on läinud ja olidki. Aga mitte lõplikult, me hakkasime tagasi liikuma, kui kolm poissi suht istusid plaza taga mingi kuradima kuubiku peal. Ma ei suutnud näha, kes need olid,k aga kui üks neist valges pusas tukka viskas, ma teadsin et see on Tema. Tema, kes murdis mu südame lõplikult. Annaga sain suht rahu temast, aga enam mitte. Ma ei suuda teda lihtsalt unustada. Nojah, ja siis ta tõusis püsti, ma pomisesin persse küll, mine vittu ja pöörasin kanna pealt ümber, jäin seisma nurga taga. Ma ei suutnud midagi teha, ma ei jaksanud seistagi, mu jalad olid tuimad, natuke veel kui anna ennem minuga rääkima tuli, oleks ma seal lihtsalt pillima hakanud nagu mingi kuradima väike laps vanemad kaotanud... Õnneks lahkusime sealt ilma teda uuesti nägemata.
See oli ränk hoop. Väga, ja ma ei suuda, ma ei saa seda praegu seletada. ma ei oska. kogu maailm on kadunud. Ma ei oska enam midagi teha.
Saadan vestluse :
Anna - kle kevinil uus tips
Mina - wtf? ma ei suuda seda uskuda
Anna - ja täna hakkas käima, täna kohtusid, esimest korda
Mu kogu maailm on kadunud, kõigest väest üritan ennast vakas hoida, et teised ei kuuleks. Nüüd ma küll löön ta maha, ausõna. Ja nüüd vist tuleb järgmine ränk hoop - küsin stepilt, kas nad on kevini ka sünnale kutsunud. Ma ei taha teda näha aga samas tahaks ka. Ei saa ikka vastust... Lisan pärast. Aga aitähh toetuste eest, ma lähen nüüd võtan salfakaid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar